neljapäev, 8. märts 2018

Helmi Kelle: "Õpetajal on kohustus märgata lapses seda, mis on temas andekat ja head, ning annet edendada ja anda lapsele võimalus“



INTERVJUU TALLINNA KRISTIINE GÜMNAASIUMI  EESTI KEELE JA KIRJANDUSE ÕPETAJA HELMI KELLEGA
Autor: Miina Martensoo (10.ab) 


(Sindi Keskkooli lõpetaja 1963. Foto: Erakogu)



Miks te otsustasite (eesti keele) õpetajana tööle hakata ja kuidas sattusite Tallinna Kristiine gümnaasiumisse (4. keskkooli)?

Peale Sindi keskkooli lõpetamist tulin Tallinnasse ja teadsin, et tahan eesti keelt ja kirjandust õppida. Minu eluaegne pinginaaber läks meditsiinikooli ja mina viisin dokumendid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Ma olin selleks valmistunud juba 4. klassist alates. Mängisin üksinda kooli: panin lastele nimed, suuremasse vihikusse tegin päeviku, kirjutasin vihikutesse etteütlusi,  mõnes oli rohkem vigu ning teises vähem. Klassis oli mul seitse õpilast. Seejärel võtsin vihikud ning hakkasin neid parandama, kuna see tundus õpetaja ameti juures kõige huvitavam tegevus. Eks see on nüüd mulle karistuseks: ma pean nüüd ise ka punast pliiatsit palju kasutama. Ja nii see läks. 4. keskkooli sattusin ma nii öelda tavapärast rada, ma lõpetasin Pedagoogilise Instituudi ning olin selleks ajaks juba abiellunud. Sel ajal oli suunamiskomisjon, kus igaühele anti kindel koht. Mind taheti algselt saata Kohtla-Järvele, aga kuna ma olin abielus, seda ei tehtud. Mind kutsuti 1967. aasta augusti lõpus tööle Maardu keskkooli, kus ma olin pikapäevarühma kasvataja ning 8. klassi ajalooõpetaja. See tööaeg kestis seal lühikest aega, sest 1968. aasta veebruaris sündis mul poeg. Edasi läks nii, et ma läksin sügisest tööle 37. kooli asendusõpetajaks ning kevadel, kui õpetaja, kes oli dekreeti läinud, tagasi tuli, ei olnud mul selles koolis enam kohta. 1969. aasta suvel läksin ma õpetajate nõupidamisele Estonia kontserdisaali kohtuma  4. keskkooli direktoriga, kes ütles, et võin kohe järgmisel päeval kooli tulla, kuna 1. septembrini olid vaid loetud päevad. Asudes tööle 4. keskkoolis, olin ma vaid 24-aastane ning sellest ajast olengi ma end siia unustanud.

Mis on siin koolis 49 aasta jooksul olnud kõige eredam juhtum, mis teile esimesena meelde tuleb?

Igas päevas on tegelikult midagi erakordset, aga mulle tulevad meelde juba varasemast ajast ning ka nüüd, 21. sajandil korraldatud laste jõulupeod, need on tõesti väga erakordsed ja hingele kaunid olnud. 

Kuidas on õpetaja amet muutunud aastate jooksul?

Peaks ütlema, et hirmsasti on muutunud, aga ma annan vastupidise vastuse. Kokkuvõttes on kõik need masinad, vidinad ja võimalused suur edasiminek, ja kui sa kaasa ei lähe, ei tule see kasuks. Õpetaja-  amet ise ei ole tegelikult muutunud, sest õpetajal on ikka sundülesanded ja vaba loominguline voli. Eriti, kui sul on põhiaine, siis eksami kordamineku eest vastutab ikkagi õpetaja!?, mitte õpilane. Lastesse suhtumise poolest ma enda arvates küll muutunud ei ole. Õpetajal on kohustus märgata lapses seda, mis on temas andekat ja head, seda  edendada ja anda lapsele võimalus.

Kuidas on muutunud eesti keel nende aastatega?

Ma olen riigieksameid parandanud 1997. aastast ning ma võin öelda, et õigekirjaoskus on halvemaks muutunud. Masendab see, et õpilased ei tea elementaarseid reegleid. Ma olen seda ikka oma õpilasetel öelnud, et  iga võõrkeele õppimine hakkab sellest: I am, you are ehk mina olen, sina oled. See tähendab seda, et enne kui võõrkeelt õppima minna, peab oskama ka oma emakeelt.

Milline sõna või lause on teie arvates eesti keeles kõige ilusam?

Neid on päris palju, aga võibolla on kõige ilusam lõokese lõõritamine, sest õ on see häälik, mis on eesti keeles eriline.

Kust tuleb tahe õpetada nii pikalt lapsi ja noori?

Noored on elu hoidjad ja edasiviijad ning tulevased õpetajad ka. Mis hoiab mind õpetaja ametis kinni, on see, kui tunnen aegade järel, et olen lapsele midagi andnud. Üks minu endine õpilane Simmo, kes lõpetas 1993. aastal kooli, läks Ameerikasse ning töötas seal lapsehoidjana. Kui ta Ameerikast tagas kodumaale naases, tuli ta kooli Kellega rääkima. Mina küsisin ta käest, kas ta Ameerikasse ei tahtnud jääda. Seepeale vastas Simmo: “Ei, nüüd ma tean, et Eestis on kõige ilusamad lahtised allikad. " (tsiteerides A. Gailiti “Ekke Moor” raamatu tegelast Ekke Moori). Kui Simmo seda ütles, siis ma tahtsin nutta ja naerda korraga. Poiss oli kavalpea ning teadis, mida ja kuidas õpetaja Kellele öelda, aga seda fakti iseenesest, et inimlaps on midagi õpetaja käest külge võtnud, on kaunis teada. Neid hetki on minu elus päris palju olnud ja see ongi see, mis teeb õpetaja ameti ilusaks, sest see ameti ei ole tulus ega kerge, aga ta on imekaunis.

Kas te olete mõelnud kunagi ka ametit vahetada?

1981. - 1984. aastal töötasin ma haridusosakonnas inspektorina, kuid ma ei ole siit koolist kunagi füüsiliselt ära olnud, sest mu põhikooliklass oli jõudnud nendel aastatel gümnaasiumisse. Nagu tavaks sattusid minu õpilased paralleelklassidesse. Käisin tunde andmas mõlemas klassis, nii kohtusin omadega kogu aeg. Olen  venelastele keeltekoolis eesti keelt õpetanud, kuid teise ameti peale minemisest ma pole kunagi mõelnud. 

Mis teile meeldib õpetaja ameti juures kõige enam?

Mulle meeldib tegelikult see, kui ma näen, et laps ongi midagi ära õppinud. Minu õpilane Kairi, kes töötab linnavalituses, tänab mind iga kord, kui kokku satume, et ma talle õigekirja selgeks õpetasin. Kui see oleks niisugune üldine nimetaja sellele, et õpilasel läheb hästi ja ta annab sellest teada, et ta on koolis midagi ära õppinud, siis see ongi õpetajaameti tegelik võlu. Kui ma õpilaste sünnipäevi meeles pean, siis ma olen nad nii öelda ära „kollitanud“. Nad ei kirjuta mulle kunagi „Palju õnne sünnipäevaks“ või „Head uut aastat“, vaid neil on read, mida kirjutada. See on nii armas. See ka, et nad praegu käivad vanainimest vaatamas.

 Mis on olnud õpetaja ameti juures kõige suurem õppetund või mida te olete õpilastelt õppinud?

Kui seda saab pidada õppetunniks, siis viimasel ajal olen rääkinud, et mis vahe on tegelikult õpilase ja õpetaja eetika moraalil. Oli üks poiss 9. klassis, kelle ema oli õppinud samuti siin koolis, kuid poiss oli tunnist välja arvatud oma käitumise pärast, aga mina võtsin ta kirjanduse tundi. Tunnis oli põgusalt juttu Underist ja tema loetles mulle kirjanike nimesid, nagu näiteks Visnapuu ja Gailit. Sel hetkel ma mõtlesin, et küll on poisil tubli ema, kes on oma lapsele kirjanikest rääkinud. Õhutpoolikul läksin oma klassi tundi, kes palusid, et me vaataks filmi “Tulnukas”, kus Avandi sai millegagi pähe ja siis hakkas nii korralikuks, et teised nimetasid teda lolliks ehk tulnukaks, nende arvates oli normaalne, et inimene võib nii palju ropendada ja suur kaak olla. Filmi ainuke puudus oli see, selle lõpus oli laul, kus lauldi sellest, kellega ja mis tegusid Under kartulivagude vahel tegi ja loeti ette nende kirjanike nimed, keda  9. klassi poiss hommikul oli mulle loetlenud. Mina mõtlen, et poiss nii tark laps ja teab kirjanike nimesid, kuid tegelikult teadis ta seda teises kontekstis. Mõnikord on lihtsalt asju, kus eetilised tasapinnad on erinevad.


Kuidas te lähenete õpilastele, kelle puhul te näete, et neil on raske aru saada, õppida või tunnis keskenduda?

Keskendumise raskus on suur probleem, sest lapsed mõtlevad arvutimängude peale.Viimasel ajal teen ma nii, et alustame algusest, mõnikord alustan ma 7 korda ja kui ma näen, et läheb halvasti, siis teeme jälle algusest peale. Ma olen selles osas kriitiline, kui õpilane ei oska, siis loen ma selle oma veaks, aga kui ma aru saan, et õpilane on laisk, siis ma ei saa seda päris oma veaks lugeda. On terve hulk neid, keda õppimine üldse ei huvita ja kes ei suuda keskenduda.  Arvutis olemine on massiline sõltuvus ja mul on tunne, et arvutimängud on praegu veel alles õied, kui viljad tulevad, siis on päris õudne, sest sõltlasi on juba suur hulk.

Teid on mitmel aastal õpetajatepäeva puhul tunnustatud erinevate tiitlitega, kõige enam lemmikõpetajana.  Mis on teie soovitus noormatele õpetajatele, mis moel on võimalik saada õpilaste lemmikõpetajaks?

Kui niimoodi öelda, siis ainult armastusega. Ma tahan loota, et lapsed samuti tunnetavad seda ning mu oma klassi lapsed on seda mulle öelnud ilma, et ma oleks neilt küsinud. Ma sain endale 4. klassid ning alguses natuke kartsin, et selline vanainimene tuleb, aga meil on tore ja ma olen neid juba ammu armastama hakanud.

Milline oli koolipõlves teie enda lemmikõpetaja, mida huvitavat   meenub teile koolipõlvest?

Mul oli kaks lemmikõpetajat. Üks oli noormees, matemaatika õpetaja. Tema arvates olin ma kõva matemaatik ja lootis, et ma lähen Polütehnilisse Instituuti. Ja teine oli kirjanduse õpetaja, kes usaldas mind, kuid kelle ma suutsin ära petta sellega, et ma ei lugenud kõiki kohustuslikke raamatuid, ning ükskord juhtus ka selline lugu, et ma kirjutasin klassivendadele kirjandid valmis, kuna nad ise kirjutada ei osanud, aga õpetaja sai sellest aru ning siis lõppes see pidu ära. Kui veel kooli meenutustest rääkida, siis ma olin 5. klassis Nukitsamehe rollis. Ma ei olnud tähtis sellpärast, et ma olin Nukitsamees, vaid sellepärast, et kooli kõige ilusaim tüdruk oli Iti ja see tähtsus on mul ka meeles. Seetõttu on mulle elu aeg salmi lugemine ja näitemäng meeldinud.

Kuidas te suhutute koolikiusamisse ja kas olete kokku puutunud koolikiusamisega, millesse olete pidanud tõsisemalt sekkuma?

Ma ei kannata  seda silma otsastki. Ma olen kõikidele klassidele öelnud Doris Kareva sõnad:“Keegi pole halvem, keegi pole parem, me oleme kõik õrnad.”Kes  mulle kiusamisega vahele jääb,  loebki seda salmi. See tundub totter ja naljaks, aga vähemalt see aitab korraks, et õpilane saaks oma veast aru. Koolikiusamine on see, millega ma nii väga võitlen ja ma arvan, et olen nii  mõnegi õpilase elu paremaks teinud olles klassijuhataja. Aga see, mida ma ei tea, seda ma ei tea, ja sellest on kahju, kuid tähele panen ma küll ja kuulan ning siis torman kohale ning teen kõik võimaliku, mis minu võimuses.

Millega meeldib teile vabal ajal tegeleda ?

Mulle meeldib lugeda ja kirjutada, mitte kooli tarvis, vaid lihtsalt enda jaoks. Ma naudin suve, päikesetõuse ja -loojanguid ning käed mullas olemist, aga ausalt öeldes olen ma viimasel ajal mulla pinda vähendanud. Ma naudin samuti oma pojalastega kirjavahetust. Ja siin vahele öelduna, ma olen olenud vilets ema, kellel on üks poeg, kuid ma olen see eest rikas vanaema, kellel on kolm imearmast lapselast. Armastame abikaasaga suviti avastada Eestimaa kauneid peidus kohti

Kes on olnud elus teile eeskujuks?

Päris pikalt oli minu eeskujuks Kristiina Lauritsatütar kirjandusteosest, aga kui päris tõsiselt rääkida, siis minu eeskujuks on olnud minu ema. Ta  oli lihtne maanaine, ta hindas seda, mis tal oli ja ei mõelnud suurte mäetippude peale. Tänu sellele sai ta oma elus hakkama. Mulle on eeskujuks olnud üldse inimesed, kes ise oma nõu ja jõuga on elus hakkama saanud, ükskõik kui raske ka ei oleks. Mul selliseid otseselt raskeid aegu polegi meenutada ja kuna ma olen kogu aeg siin koolis olnud, on see kool mind kuidagi kaitsnud. 

Millesse või kellesse te usute?

Mina usun inimese hinge suurusesse ja südame headusse. Ma olen öelnud praegustele 12. klassi õpilastele, et sa ei võida miljonimängu, kui sa teist ja kolmandat ei tea. Mängu all ma ei mõtle seda, et sa lähed sinna kuskile seisma ja vastuseid ütlema, vaid miljonimäng käib sul elus  kogu aeg ümberringi. Lihtsalt rumal on rumal olla ja kuna kool õpetab asju, mida elus vaja ei lähe, nagu öeldakse, siis tegelikult ongi selle nimi üldharidus ja miljonimängus olemiseks on seda ikkagi tarvis.


Kuidas on teie tervis vastu pidanud?

See võib tunduda irooniline, kuid mulle meeldib, kuidas selle kohta öeldud on:“Naisel peab nii palju tööd olema, et tal pole aega mõelda, kas ta on eluga rahul ja kas tal on tervisega kõik korras“. Seda ma julgen siis õpetajaameti kohta ka öelda, kuid tegelikult noorte energia, see annab energiat ning kandub üle mulle. Tuleb tõdeda ka, et mul on vedanud, kuna õpetaja ei saa vägisi olla. 


Mis on teie jaoks õnne valem?

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Levinud  on ka selline lause, et õnn on see, mis jääb järele sõnast „õnnetus“, kui selle lõpp ära võtta. Kuid mis mind kõige rohkem on  hoidnud ning võib olla õnnevalemi jätk, on see, et ära arva, et sinu tarkus on viimne. Minu tarkus on viimne küll eesti keele reeglite asjus, kuid elu asjus ei saa ühelgi inimesel olla seda, et minu tarkus on see viimne ja nii jääbki. Ma ei kannata eriti mina-inimesi, kuid igal inimesel on oma minapilt ning ta peab aru saama, et ka teisel on see olemas Keegi ei saa öelda, et mina olen klaarim kui sina. "Keegi pole halvem, keegi pole parem, me kõik oleme õrnad."




(Helmi Kelle abikaasa ja pojatütre Teelega. Foto: Erakogu)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar