neljapäev, 22. veebruar 2018

Kadi Voosel: Alati on ideid, millega midagi peale hakata

(Foto: Erakogu) 

Kristiine gümnaasiumi õpetaja Kadi Vooseliga vestles kümnendik Triinu Tähe. 

Oled klassijuhataja, muusikaõpetaja, koolibändi Flashback Thursday juhendaja, Tallinna Kristiine gümnaasiumi lastekoori ja õpetajate ansambli juhendaja. Tegutsed ka plaatpillide ansamblis Xilofono ja Kehra Kunstidekoolis- kuidas sa seda kõike jõuad?

Sest ma tahan seda kõike teha! Tuleb lihtsalt aega nii planeerida. 

Kui sa tegeled nii paljude asjadega, siis kuidas sa oma piiratud vaba aega sisustad ja mis on su huvid?

Mulle meeldib väga käia looduses, eriti rabades või mere ääres. Kui ma pole näiteks kuus kuud rabas lihtsalt jalutamas käinud, siis tunnen, et tahaks kusagile minna, midagi on puudu, tegemata. Kui ma seal ära käin, siis on hästi pikaks ajaks rahu. Mingisugune looduse vajadus. Suvel käin tihti mere ääres, talvel rabas.  Nädalavahetusel üritan käia ka trennis, mitte teha tööasju. Ollagi lihtsalt looduses ja teha midagi füüsilist, sest töö on vaimselt üsna väsitav. Üritan hästi palju aktiivsust hoida, sest nädala sees ma jõuan vaevalt trenni ja ka töömaht on väga suur.

Kas sa võtad palju tööd koju kaasa?

Olenevalt vajadusest. Sel aastal olen ma teinud endale reegli, et ma ei võta tööd koju kaasa. Hoopis loen midagi huvitavat, lihtsalt olengi kodus oma lähedaste inimestega või saan sõpradega kokku. Vahepeal on tööd palju ja ei jõua kõike ära teha, aga ikkagi üritan panna endale selle piiri, et näiteks kella seitsmest ma tööga enam ei tegele ja kui jääb tegemata, on alati järgmisele päevale võimalik tööasjad ära mahutada.

Oled sellel aastal ka esmakordselt klassijuhataja rollis, mis on kindlasti uus ja huvitav kogemus. Kuidas on see õppeaasta sinu jaoks möödunud?

Väga hirmutavalt. Klassijuhatamine on väga suur vastutus ja ma kahtlesin tegelikult väga kaua. Mulle pakuti seda klassijuhataja kohta juba kevadel paar kuud enne kooli lõppu ja ma võtsin mõtlemisaega, sest ma ei teadnud, kas ma olen selliseks vastutuseks valmis. Nüüd tunnen, et vahel on väga halvasti ja siis väga hästi, aga see polegi tasakaalus. Ma olen rõõmustanud, naernud, nutnud, vihastanud, olnud väga uhke oma klassi õpilaste üle. Sellepärast mulle meeldibki see töö, sest see tekitab nii palju emotsioone. Emotsiooniga koos töötamine on küll mõnikord väsitav, aga tegelikult annab see väga palju juurde.

Oled õpetaja kohta üsna noor- 25-aastane. Kuidas suhtuvad pika tööstaažiga õpetajad sinusse kui noorde õpetajasse?

Kristiine koolis olen ma juba kolmandat aastat, sest olen leidnud suurepärase kollektiivi, kellega koos töötada. Ma tunnen, et mul on väga palju toetajaid ning ma saan alati kelleltki nõu küsida. Kõik on abivalmid ja kooli juhtkond on väga toetav. See on uskumatu, sest mul ei ole võibolla nii palju kogemust ja ma olengi noor ning mõned asjad on minu jaoks uued. Mina olen tihti see, kes küsib suure suuga, et mis see veel on, aga keegi ei keera sulle selga ja ei jäta sind üksi hätta. Sellepärast mulle siin meeldib ning kuna ma olen noor, siis ma arvan, et see annab mulle ka teatud mõttes eelise õpilastega suhtlemisel. 

Sul on palju ideid ja häid mõtteid koolielus, näiteks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva aktuse muusikalise poole koostasid sina koos Kai Rei- Pikajagoga. Kust küll tulevad need head ideed ja inspiratsioon?

Kontserte olen korraldanud tegelikult juba enne, kui ma tulin Kristiinesse tööle. Kuna olen plaatpilliansamblis Xilofono mänginud juba esimesest klassist ja olen sellega üles kasvanud, siis gümnaasiumis andis meie juhendaja mulle hästi palju kontserdikorraldamise vastutust. Ma olen selliseid kontserte teinud, nendel osalenud ja näinud, kuidas nendeks ettevalmistamine käib,kui palju aega see nõuab, kuidas käib kava valimine. Tänu sellele isiklikule kogemusele ei karda ma, kui keegi palub mul valmistada ette Eesti 100 aktuse. Pigem olen ma rõõmus, sest mina saan seda teha ja ma tahangi seda. Praeguse aasta mõte tuli tegelikult kirjanduse õpetajatelt, teha erinevaid Eesti laule läbi saja aasta. Kuna see oleks läinud liiga pikaks, siis me ehitame aktuse üles ajajoonena ja sealt saab juba loogiliselt edasi mõelda. Kui see peab algama regilaulust ja lõppema tänapäevaga, siis saabki selle sisustada selliste sümboolsete lauludega ja üritada need mahutada sinna 20 minuti sisse, mis on tegelikult väga lühike aeg.

Järgmisel aastal saab Tallinna Kristiine gümnaasium 100 aastaseks. On sul juba selliseks tähtsaks sündmuseks huvitavaid mõtteid või on see liiga kauge tulevik?

Mõtteid on kindlasti kõikidel õpetajatel ning väga palju oleme juba neid ka arutanud. Kuna ma olen siin koolis ikkagi tegelikult üsna uus, alles kolmas aasta ja esimesel aastal olin ma siin väga väikse koormusega, siis kooli ajalugu ma ei tunne nii palju, kui tunnevad need õpetajad, kes on siin juba kümneid aastaid olnud, aga muusikalise poole pealt ikka mõtteid on. Need alles tekivad, aga kindlasti jälle kasutada hästi palju meie kooli õpilasi, panna neid erinevatesse koosseisudesse mängima. Meil on tohutult palju pillimängijaid, kellest saab tekitada ansambleid, meil on tohutult palju lauljaid, keda saab jagada erinevate gruppide vahel, meil on bänd, meil on Põhjuseta Puudujad, kelle võiks üles otsida ja ka vilistlasi, kelle seas on muusikuid. Muusika poole pealt ei jää Kristiine küll mingil juhul hätta.

Rääkides headest mõtetest- Tallinna Kristiine gümnaasiumis on neljandat kuud tegutsenud koolibänd Flashback Thursday, mida juhid sina. Kust tuli koolibändi idee?

Bändi idee tekkis juba siis, kui ma tulin siia kooli, aga kuna ma ei tundnud ühtegi õpilast, ei saanud ma panna gruppi kokku täiesti võõrastest inimestest. Mis mulle kohe silma jäi, oli see, et ma nägin aulas trummikomplekti ning ma ei ole seda näinud väga paljudes üldhariduskoolides. Siis läksin huvijuhi juurde ja nägin, et on ka basskitarr ja elektrikitarr. Ma ka küsisin, et miks teil on sellised pillid, millega saaks bändi teha ja kas te teete bändi. Sain vastuseks, et mingi bänd kunagi on tegutsenud, aga mingit konkreetset järjepidevat tegevust ei ole. Teisel aastal tegime juba projekti korras Eesti Vabariigi aktuseks ,,Isamaa ilu hoieldes'' ja see oli esimene kord, kus oli reaalselt bänd laval. Siis ma sain aru, et see on nii lihtne ja on palju inimesi, kes oleks võimelised bändis mängima. Sügisel ma paningi reklaamplakatid välja ja minu juurde tulidki tegelikult täiesti võõrad õpilased, keda mina muusikatunnis ei õpeta. Uskumatult hästi mängiti ja õnneks tuli täpselt bändi koosseis. Oktoobrist hakkasimegi bändi tegema ja nüüd on täpselt selline tunne, et miks keegi enne ei ole võtnud ja teinud seda, kui sul on olemas tehnika ning inimesed.

Oled teist aastat Tallinna Kristiine gümnaasiumi lastekoori juht ja eelmisel aastal said olla esmakordselt laulupeol Tallinna Kristiine gümnaasiumi koori dirigendina. Kuidas möödus see ettevalmistusprotsess?

Väga stressirohkelt. Lastekoori dirigendi rolli pakuti mulle ka juba eelmise õppeaasta lõpus ja jällegi ma mõtlesin tohutult kaua, sest kui sa võtad koori, siis sa pead garanteerima, et need lapsed saavad laulupeole. Kui sa võtad mingi kollektiivi ja teil on eesmärk töötada selle nimel väga pikka aega, siis pead ka tagama, et see eesmärk saab täidetud. Seda ma kartsin kõige rohkem, kuna ma ei teadnud, kes mul üldse koori tulevad, kui hästi nad laulavad, mis koori tase on, kui raske on repertuaar ja selline pimedusse minemine, et kuidas see kõik üldse käib. Täiesti üksi tegin, mida väga paljud imestasid, sest hästi paljudes koolides tegelevad ikkagi kaks dirigenti kooriga. Algus oli ausalt öeldes õudne. Mitte midagi ei tulnud välja, ei kõlanud kokku ja ma ise nägin seda mahtu, mis tuleb omandada nii lühikese aja jooksul. Siis tekkis küll paanika, aga järsku käis mingi klikk ja kõik tuli välja. Esimene ettelaulmine oli väga värisev ja ebakindel, aga kui me läksime teisele ettelaulmisele, oli juba selline kindlus, et me saame laulupeole. Lauljad said ise ka aru, et me oleme tööd teinud ja olemegi head ning saame hakkama. Kui lõpuks pidu oli, siis oli  kirjeldamatult uhke tunne ja see laulupidu jääb ikkagi eluks ajaks meelde. See on selline kõige uhkem tunne.

Sinu aktiivne ja tubli töö kannab vilja. Said õpetajate päeval tunnustatud kui Õpilaste Innustaja 2017. Kui sina innustad oma õpilasi, siis kes innustab sind?

Õpilased. See ongi justkui vastastikune. Paratamatult on füüsiline ja vaimne väsimus, aga kui ma tulen tööle, siis kuidagi õpilased kuulavad sind ja teed nendega muusikat ja nad küsivad igasuguseid tobedaid küsimusi ja teevad nalja ja lolluseid. Kui sa seda kõike huumoriga võtad, on tunni lõpuks juba nii palju energiat, et tekibki selline energiavahetus. Tihti ongi nii, et kui ma tulen tööle, olen ma väsinud, ja kui ma lähen töölt ära seitse tundi hiljem, olen ma rohkem ärkvel ja energiat täis, kuigi tegelikult ma ju tegin tööd. Õpilased annavad seda energiat ikkagi väga palju.

Kui sa poleks valinud muusikaõpetaja ametit, siis kellena sa praegu töötaksid?

Ma arvan, et ma oleksin kuskil kultuurivaldkonnas. Ma oleksingi peaaegu läinud õppima hoopis eesti keeleteadust. Ilmselt tegeleksin mingisuguse korraldamise, organiseerimisega, koolitustega ning  inimestega suhtlemisega. Sellised asjad meeldivad mulle väga.

Kelleks soovisid väiksena saada?

Ma tahtsin saada näitlejaks.

Kaua oled tegelenud muusikaga?

Hakkasin kahe või kolme aastaselt laulma. Lasteaias pandi mind hästi palju lauluvõistlustel esinema. Viieaastaselt läksin viiulit õppima. Muusikakoolis õppisin seitse aastat viiulit, olen kuusteist aastat mänginud plaatpilliansamblis, õppisin lisaks ka klaverit, peale seda kitarri. Mul on neid pille kuidagi nii palju, et olen alati muusika keskel. Pole sellist ühte konkreetset pilli.

Kuna oled pidevalt muusikast ümbritsetud, siis kas vabal ajal üldse jätkub mahti muusika kuulamiseks ja kontsertidel käimiseks?

Kuna ma olen ikkagi päevade viisi muusika sees, siis kodus tahan olla vaikuses. Suvel kuulan hästi palju muusikat, käin kontsertidel ja festivalidel. Vaim on rohkem valmis muusikat kuulama.

Millist muusikat kuulad kõige enam?

Viimasel ajal meeldib mulle kuulata instrumentaalmuusikat, harmooniaid ning mitte keskenduda laulu sõnumile. Mulle meeldib ka elektrooniline ja samas akustiline muusika läbisegi. Minu ideaal ongi, et oleks elektrooniline pool, mis on tehtud arvutiga, pluss siis sellised akustilised pillid. Täielik minu ideaal.

Oled pärit tegelikult Kehrast. Miks otsustasid kolida Tallinnasse?

Tallinna ma kolisin kohe, kui läksin ülikooli. See poleks mulle mitte midagi andnud, kui oleksin iga päev sõitnud Kehra ja Tallina vahet. Ülikool tegi selle otsuse ära, et ma pidin Tallinnasse tulema ja kui sa juba kolm aastat õppid muusikaakadeemias,siis sul tekivad omad sõbrad ja iseseisev elu. Kui peale ülikooli läksin tööle, siis paratamatult ei ole väikeses Kehras eriti tööd leida ja olude sunnil jäin Tallinnasse. Arvan, et nüüd olen leidnud ka täiesti õige kooli, kus Tallinnas olla. Kuigi ma pole siit Kristiine kandist pärit ja selle kandiga seotud, siis ma ikkagi tunnen, et see on minu kool.

Mida sa õppisid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?

Muusikapedagoogikat ehk õpidki muusikaõpetajaks.

Õppisid Kehra gümnaasiumis 12 aastat. Mis hinded sul olid?

Väga head hinded. Põhikooli lõpetasin kiituskirjaga, kõik ained olid viied. Gümnaasiumis ei olnud enam ainult viieline. Oleksin saanud peaaegu hõbemedali, kui mul oleks olnud üks neli vähem. Aga gümnaasiumis sain ma  aru, et on ka muid asju ja see kuldmedal ei annaks mulle nii palju juurde. Tahtsin suhelda oma sõpradega ja olla noor. Ma ei kahetse, et mul jäi see hõbemedal saamata, sest muusikaakadeemias poleks see hõbemedal niikuinii midagi maksnud.

Mõeldes tulevikule, mida tahaksid selle aasta jooksul kindlasti saavutada?

Tegelikult eesmärke on palju. Alati on ideid, millega midagi peale hakata. Kindlasti peaksin ma minema magistriõppesse, aga töö kõrvalt on see hästi keeruline. Tahan tegeleda nende gruppidega, kes mul on - Xilofono Kehras, koolibänd, koorid. Jätkata kõige sellega, mida ma kolme aasta jooksul olen üles ehitanud, mitte lasta sellel kuidagi omasoodu minna.

Kus ja kellena näeksid end 10 aasta pärast?

Loodan, et ma teen endiselt seda, mis mulle meeldib, et minu ümber oleks hästi palju häid inimesi ja et mul on toimiv oma elu. Kõik oleks kindel ja paigas ning see stabiilsus võiks tekkida. Järgmise kümne aasta jooksul võiks veel teha igasuguseid heas mõttes lolluseid ja reisida ning teha spontaanseid asju. Ma ei tea, mis selle kümne aasta jooksul toimub, aga ma loodan, et see on selline kirev. Kümne aasta pärast võiks juba suureks saada. Praegu ei pane ma endale mingeid piiranguid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar